Mihhail Lermontovi uskumatud seiklused Liivi sõjas
Raul Siniallik romaan «Salajane ristisõda»
Ajaleht “Postimees”
- september 2024, 20:00
https://kultuur.postimees.ee/8091193/mihhail-lermontovi-uskumatud-seiklused-liivi-sojas?
Kindlasti ei kuulu Raul Siniallik samasse leeri Eduard Bornhöhega, kes tegi Schenkenbergist negatiivse kangelase. Pigem käib ta Enn Kippeli, Edgar V. Saksa ja äsja meie seast lahkunud Arvo Valtoni jälgedes, ehkki Sinialliku Schenkenberg on kujundatud neistki märksa erineva suletõmbega.
Schenkenberg ja Šoti vägi
Sangar pole veel maameeste väejuhiks tõusnud, vaid on üks pummeldada armastav kraade, kes sõbruneb Šoti palgasõduri Learmontiga. Koos teevad nad mõne kuu jooksul läbi uskumatu hulga seiklusi, mis lõpevad traagiliselt Rakvere piiramisel märtsis 1574, kui sakslased Rootsi kuningale appi kutsutud šotlaste jalaväe maha notivad. (Balthasar Russowi järgi «sai hukka üle 1500 šotlase».) Learmont hukub, aga Schenkenberg pääseb eluga ning ta suur tulevik muutub samm-sammult aimatavamaks.
Olgu täpsustatud, et Schenkenberg astub lavale alles raamatu kolmandas osas, leheküljel 163. Enne seda toimuv on ikkagi puhtalt šotlaste ja vähemal määral rootslaste lugu sõjakäiguks Liivimaale valmistumisel.
Toda šoti abiväge pole meil vist kunagi sellise kaasaelamisega kirjeldatud. Peamiselt olid nad üks palgarahata jäetuna puuduses vaevlev kamp, kes Tallinna ümber ringi rüüstas ning selle asemel, et korralikult venelaste vastu võidelda, pigem tüli tekitas. Kuid Siniallik alustab Liivi sõja vaatlemist just šotlaste silmadega, viies meid teekonnale läbi Rootsi ja edasi Tallinna.
Šotlaste käsi on mängus ka Stockholmis kuningas Johan III-le kavandatud ebaõnnestunud atentaatides. Selliste päriselt aset leidnud sündmustega seoses on romaanis veel hulk ajaloolasi tegelasi: šotlaste pealik Archibald Ruthven, Rootsi väejuht ja hilisem Eestimaa kuberner Pontus de La Gardie, kuningamõrva vandenõude peakorraldaja Charles de Mornay jpt.
Kuigi ajalootõikadele osutavad joonealused märkused ja raamatu lõpus pakutud lisateave on esitatud lakooniliselt, aitavad needki lugejal päris hõlpsalt teha vahet sellel, milline on tegelik ajaloosündmustik ja kus kirjanik oma fantaasiale täielikult voli annab.
Agnes ja Gabriel
Ajalooliste isikute kõrval kerkivad esile aga muudki huvipakkuvad nimekasutused, näiteks Venemaa kasuks töötav Gabriel (Gavrila). Tegemist on ehk liigagi mitmekihiliseks kirjutatud tüübiga, kes tegelikult on Taani päritolu mereröövel Karsten Rode – ajalooline isik temagi. Valenimega vürstitiitli saab röövel Ivan Julmalt, aga samuti semmib ta Ivani liitlase hertsog Magnusega.
Agnes seevastu, olgu märgitud, on üks litsakas rikkuriproua, kes on iga kell valmis nii Schenkenbergi kui ka Learmontiga voodisse heitma.
Võib muidugi öelda, et need pole üldse need Agnes ja Gabriel, kes olid Bornhöhel või «Viimse reliikvia» filmis, neil pole raamatus omavahelisi kokkupuuteidki. Ometi tekib mõtteline seos sellele vaatamata ja kohati jääb mulje, et nende abil torgib autor teadlikult mingeid kinnistunud stereotüüpe meie kollektiivses kultuurimälus – parodeerib ja irriteerib.
Kui rulluvale sündmustikule midagi ette heita, siis kindlasti mitte tempo puudumist, vaid pigem, et see on kohati ülikiire. Isegi filmis ei saaks tegelastega seotud pöörded vist nii kiirelt käia kui siin. Näiteks puudutab see juba mainitud Gabrieli saamist pöörasel mereretkel algul Karsten Rodeks ja siis Vene vürstiks.
Vahest aga veel ootamatumad rollivahetused tehakse siis, kui Stockholmis tehtud esimeses atentaadikatses kuningas Johanile saab surmava pistodalöögi hoopis kuninga ja ühe vandenõulase ühine lapseootel armuke. Viivuks on raske aru saada, kes keda reedab või kes kuidas end süüst puhtaks peseb.
Ivo Schenkenberg eesti kirjanduses
Ivo Schenkenberg
eesti kirjanduses
Enn Kippel «Suure nutu ajal» (1936)
Edgar V. Saks «Hannibali rahvas» (1936, ümbertöötatuna 1970)
Arvo Valton «Üks päev Ivo
Schenkenbergi elust» (2018)
Learmont ja Lermontov
Miks kannab šotlasest peategelane just Learmonti nime, kui mõni sajand hiljem tsaaririigi vallutusi ülistav luuletaja Mihhail Lermontov pärineb teadaolevalt samast šoti aadlisuguvõsast? Ühest vastust teadmata võiks ehk arvata, et vahest sümboliseerib Learmont(h)-Lermontov lihtsalt kõige paremini seda jälge, mille šoti palgasõdurid oma äpardunud sõjakäiguga aja- ja kultuurilukku jätsid.
«Ohvrilastes» kõlab Michael Learmonti nimi korduvalt, kuid see pole mitte peategelane ise, vaid ta kuulus isa, keda alatasa meenutatakse. Peategelasel näikse raamatus eesnimi üldse puuduvat, sest seda ei mainita.
Võimalik selgitus peitub selles, et Learmont on Michael Learmonti sohipoeg, kellele ei jätku päranduseks muud kui suur ja uhke mõõk. Vaesus on ka põhjus, miks Learmont jääb šotlaste jalaväkke, ehkki tahaks olla ratsaväes. Jalaväelased on ohvrid ja ohvrilapsed, nende lõpp on kohutav, samal ajal kui ratsaväelastel läheb paremini.
Ajastu kohta
Ajastu kohta
Inna Põltsam-Jürjo «Söömine ja joomine hiliskeskaegses Tallinnas» (2002)
Andres Adamson «Hertsog Magnus: 1540–1583: tema elu ja aeg» (2005)
Margus Laidre «Domus belli: Põhjamaade saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661» (2015)
Ivar Leimus «Revali linna müntmeister Paul Gulden» (2021)
Balthasar Russow «Liivimaa provintsi kroonika».
Tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Kivimäe (2022)
Jubedalt naljakad lood
Lõpetuseks tahan autorit kiita hea huumorimeele eest. Raamat jutustab traagilistest sündmustest ja koledast geopoliitikast, aga kujutatud olukorrad ja eriti dialoogid on oma pöörasuses kohati väga naljakad.
Olgu lugejaile vihjeks antud vandenõulaste arutelud kuningatapu võimalikest viisidest või siis episood, kuidas Revali rikas kaupmees käib vabaks ostmas oma poega, kes purjuspäi Šoti väega liitumise avalduse kirjutanud.
Rääkimata juba sellest, milliseid peeneid kombinatsioone kasutab armuvalus Learmont, et Agnesega öö veeta ning millist segadust põhjustab kaupmees Pepersacki majas kummitav väike «sinine saatan». Kes loeb, leiab neid kohti rohkemgi.
Sinialliku esimene romaan «Salajane ristisõda» (2022) andis märku, et Indrek Hargla Melchiori-lugude ja Erkki Koorti raamatute kõrval on tulemas veel üks Eesti keskaega heas seikluslikus võtmes kujutav autor. «Ohvrilaste armee» näitab seda juba veenvalt.