Eesti vajab strateegilist rahvuslikku kommertslaevastikku.

Riigikogu riigikaitse komisjonile                                                           EMSA 10.11.2025 nr.1-339

Vabariigi Valitsusele

MÄRGUKIRI

Eesti julgeolek sõltub merest ja riigil on siin ilmselgelt tegematajätmised

Covid-19 pandeemia ajal sai Eesti valusalt tunda, kui haavatav me tegelikult oleme. 2020. aastal, kui Poola sulges oma piirid, jäi Eesti Euroopast ära lõigatuks. Tuhanded meie inimesed jäid välismaale lõksu. Valitsus pidi erakorraliselt prahtima  reisiparvlaeva Star, et tuua kodanikke Saksamaalt tagasi. See episood näitas selgelt: ilma omaenda meretranspordi võimekuseta on Eesti sõltuv ja kaitsetu.

See ei olnud esimene kord, kui meri oli meie ainus pääsetee. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja (1918–1920) ajal oli Eesti lõunast ära lõigatud. Toidu, relvade ja muu eluks vajaliku toimetamine oli võimalik ainult meritsi. Sama loogika kehtib ka täna – kui maismaateed katkestatakse, jääb meile vaid meri.

Meie katusorganisatsioon peakorteriga Londonis, Rahvusvaheline Transporditöötajate Föderatisoon (ITF) on teemat käsitlenud oma viimases ringkirjas egiidi all meri kui julgeolekuküsimus.

ITF avaldas 2025. aastal raporti Domestic Maritime Policies: A Focus on National Security, mis rõhutab: rahvuslikud laevastikud ja oma meremehed ei ole luksus, vaid strateegiline vajadus.

Raportis tuuakse välja, et :

•     90% maailmakaubandusest liigub meritsi. Ilma turvaliste mereteedeta on riigid haavatavad.
•     Rahvuslikud laevastikud on kriisi ajal hädavajalikud. Riigid, kellel olid oma lipu all laevad ja koolitatud meremehed, tulid pandeemia ajal paremini toime.
•     Mugavuslipud (FOC) on risk. Need laevad, millel puudub tegelik side lipuriigiga, võimaldavad nn „pimedatel laevastikel“ sanktsioonidest kõrvale hiilida ja ohustavad globaalseid tarneahelaid.
•     82% rannikuriikidest kaitseb oma kabotaaži. 
•     NATO vajab kaubalaevastikke. Meretöötajate ametiühingud on hoiatanud, et rahvuslike laevastike vähenemine ja meremeeste nappus nõrgestavad alliansi võimet kriisiolukorras vägesid ja varustust liigutada.

Rapotis kajastatakse ka, mida teised riigid teevad:

•     Austraalia ehitab strateegilist laevastikku, mida saab kriisiolukorras riigi käsutusse võtta.
•     Ameerika Ühendriigid toetuvad Jonesi seadusele, mille järgi võivad USA sadamate vahel kaupu vedada ainult USA-s ehitatud, USA lipu all sõitvad ja USA meeskonnaga laevad. USA kaubalaevastikku nimetatakse uhkusega „riigi neljandaks kaitseharuks“.
•     Kanada tagab oma Arktika kogukondade varustamise ainult Kanada lipu all sõitvate laevadega.
•     Brasiilia võitleb selle eest, et kaitsta oma kabotaažiturgu välismaiste vedajate eest ja säilitada töökohti.

Kõik need näited kinnitavad seda, et tugev merenduspoliitika aitab tagada kindluse kriisiolukordades.

Miks Eesti peab tegutsema?

Eesti on haavatavam kui paljud teised. Me impordime ja ekspordime suure osa oma energiast, toidust ja toorainest meritsi. Me sõltume peaaegu täielikult välismaa lipu all sõitvatest laevadest, mis tähendab, et kriisiolukordades laevaühendused katkevad. Rahvuslik laevastik aga tagaks ühenduskindluse. Meile teadaolevalt puuduvad jätkuvalt ka kokkulepped olemasolevate, Eesti lipu all seilavate aluste kasutamiseks kriisiolukordades. 

Kui järgmine kriis sulgeb piirid või katkestab Läänemere laevaliinid, võime taas sattuda isolatsiooni – nii nagu 1918. aastal ja uuesti 2020. aastal. 

Lisaks on Eestil NATO liikmena kohustused. Oma sõjalogistika tagamisel on ka allianss sunnitud tuginema kaubalaevastikele. Ilma oma võimekuseta ei saa me sellesse panustada, samas jääme ise täielikult sõltuvaks liitlastest.

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing kutsub valitsust üles looma tingimused strateegilise rahvusliku laevastiku tekkimiseks ja hetkel piiratud ressursside tingimustes vähemalt sõlmima eelkokkulepped kriisiolukordadeks olemasolevate eesti meremeestega mehitatud aluste kasutamiseks 

See tähendab:

•     Rahvusliku laevastiku arendamine ja säilitamine Eesti lipu all, mis suudaks kriisiolukorras vedada elutähtsat kaupa ja inimesi.
•     Kohalike meremeeste väljaõppe jätkusuutlikkuse soodustamine, säilitades ja luues tingimused töökohtade tekkimiseks Eesti meremeestele.
•     Koostöö NATO ja EL-i partneritega, et tugevdada kollektiivset merelist vastupanuvõimet.

ITF-i raport peaks olema meile täiendavaks äratuskellaks. Eesti ei saa jääda lootma ainult välismaistele vedajatele. Pandeemia näitas, kui kiiresti piirid võivad sulguda. Ukraina sõda on näidanud, kui habras on tarneahel. Ja meie enda ajalugu – Vabadussõjast kuni Covid-19ni – kinnitab, et kui maismaateed katkestatakse, jääb meile ainult meri.

On aeg investeerida Eesti oma merendusse. Strateegiline rahvuslik laevastik ei tähenda ainult töökohti meremeestele – see tähendab suveräänsust, julgeolekut ja võimet kaitsta oma rahvast siis, kui järgmine kriis saabub.

Lugupidamisega

Jüri Lember

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees