Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu seisukoht Riigikogu menetluses olevale Töölepinguseaduse muutmise seaduse eelnõule, SE 602

Käesolevaga edastame peamiselt Eesti meremeeskonda esindava Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu seisukoha Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõule.
Eelnõu üldtutvustusest loeme, et seadusemuudatusega kavatsetakse luua tööandjale ja töötajale võimalus sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid. Paindliku tööaja kokkulepe võimaldavat töötajal lisaks kokkulepitud töötundidele teha soovi korral lisatunde kuni täistööajanormi täitumiseni. Näiliselt määratakse ette tingimused, mis peavad olema paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimiseks täidetud, näiteks kirjalik vorm, töötaja tunnitasu on vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär, tööaeg vähemalt 10 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul jne. Muudatused võimaldavat pakkuda nii tööandjale kui ka töötajale senisest paindlikumat töökorraldust ning tulla neil paremini toime tingimustes, kus tööandja töömahu- ja tööjõuvajadus kõiguvad ning töötaja töö tegemise võimalus ja valmisolek periooditi erineb. Oluline eesmärk on vähendada tööandjate soovi sõlmida töölepingu kõrval teisi võlaõiguslikke lepinguid nagu töövõtuleping või käsundusleping, mis ei taga töötajatele piisavaid sotsiaalseid tagatisi ja vajalikku tööalast kaitset.
Juba eelnõu üldisest tutvustusest on selge, et antud eelnõu ei ole tööjõuturu osapoolte, st.töötaja ja tööandja huvide kontekstis tasakaalus. Olemasoleva seletuse kohaselt võimaldavat muudatused nii tööandjal kui ka töötajal tulla paremini toime tingimustes, milles tööandja töömahu-ja tööjõuvajadus kõiguvad. Seega ei ole kavandatav TLS-e muudatus kooskõlas ei seadusloome hea tavaga, mis eeldab vastandlike huvidega osapoolte, milleks kindlasti tööjõuturul tööjõu hinnaga ja tööajaga kauplevad tööandja ja töötaja faktiliselt on, võrdset kohtlemist kui ka mitte Põhiseaduse (PS) §11, §12 ja §13.
PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Antud TLS-I muutmise eelnõu piirab töötaja õigusi saada ükskõik millise töösuhte puhul kindlat sissetulekut selgelt ja üheselt kokku lepitud vastastikuste kohustuste ja õiguste alusel. Tööandjal tekib põhjendamatult õigus maandada oma ettevõtlus- ja majandusriske töötajate arvelt, teatud ja nn.lisatundide kokkuleppimise järgselt kas tööd anda ja tasu maksta või mitte anda ja mitte maksta. Töötajal sama ajal ei teki nn.lisatundide puhul, mille tegemisega on ta konkreetses tööajakavas kirjalikult nõustunud, järgnevalt mitte mingisugust õigust nende lisatundide tegemist vältida või neist loobuda.
PS §12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Antud juhul loob TLS-ga kavandatav muudatus olukorra, milles just sotsiaalse seisundi ja regionaalse töökohtade ebavõrdse jaotumise tõttu tuleneb potensiaalsele tööotsijale oht, et temaga ei soovita elukoha läheduses paiknevate tööandjate poolt, kes omavad piiratud arvu töökohti, sõlmida fikseeritud tööaja ja tasuga lepinguid, vaid sunnitakse, tööotsija soovi korral omada igakuiselt kindlat töist sissetulekut, rändama kuskile mujale tööd otsima. Selline diskrimineerimine ei ole mitte millegagi õigustatud kuna osakoormusega töölepingute sõlmimine on ka kehtiva TLS regulatsiooni puhul võimalik. Samuti on võimalik poolte kokkuleppel igakordselt ja erakorraliselt täiendavate töötundide tegemine.
PS §13 sätestab, et Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, mis teisisõnu tähendab, et tööjõuturu nõrgem osapool, töötaja, kes on sunnitud iseenda ja oma pere ära toitmiseks ning katmiseks tahes-tahtmata müüma oma tööd ja isiklikku aega, peab olema väga konkreetse töötasu ja sellel vastava kohustusliku tööajaga TLS-i kaudu töösuhtes kaitstud. Kõnesolev paindliku ehk nn.lisatööaja seadustamine vähendab olulisel määral töötaja riigipoolset kaitset ja Eesti töötajate majanduslikku toimetulekut, sest suunab suure osa ettevõtlusriskist töötajate kanda.
Esiteks. Me ei saa mitte kuidagi seostada töötaja huvidega tööandja töömahu-ja tööjõuvajaduse kõikumist. Vastupidi, selline pelgalt tööandja poolne huvi panna töötaja kandma ettevõtja majanduslikke riske töömahtude ja tööjõuvajaduse osas on pretsedenditu. Töötaja ei saa praktiliselt mitte kuidagi ettevõtte töömahte ega tööjõuvajadust mõjutada ja ammugi ei ole töötaja huvitatud igakuisest ebastabiilsest sissetulekust.
Merel ja seega üldjuhul laevadel töötavate isikute puhul on üldse mõeldamatu sellise töösuhte regulatsiooni seadustamine. Ei ole mõeldav, et laevas viibivale töötajale, üldjuhul laevapere liikmele, võimaldatakse tööd kavandatud kujul ehk siis minimaalse fikseeritud tundide arvuga 10 tundi nädalas, mille tööandja peab töötajale garanteerima. Laevepere liige ei saa kahjuks üldjuhul laevast oma äranägemise kohaselt lahkuda kuna laev asub enamuse aega merel. Tekib õigustatud küsimus, et millisel moel hüvitatakse sellisel juhul töötajale need tunnid, mis on niinimetatud lisatunnid, mida tööandja ühepoolselt otsustab mitte tööga sisustada ega ka nende eest tasu mitte maksta. Laevapere liige ei oma laevas ehk töökohas viibides üldjuhul mitte mingeid muid võimalusi sissetuleku teenimiseks ja peab siis tasuta loovutama oma vaba aja. Rahvusvaheline tava meretöösuhetes näeb ette, et meremehe leping koosneb kahest osast, põhipalgast ja fikseeritud kokkuleppelistest ületundidest, kusjuures ületundide eest makstakse keskeltläbi 1,25 kordset tasu igal juhul, sõltumata sellest, kas tööandjal on laevas meremehele piisavalt tööd pakkuda või mitte.
Teiseks. Tööandjal on ka täna kehtiva TLS alusel sõlmitavate töölepingute puhul võimalik töötajaga kokku leppida täiendava töö tegemises, olgu see osakoormusega või siis täiskoormusega ehk täsitööajaga töötades. Tööandja huvi uue ja pandlikuma tööaja kokku leppimise võimaluses osakoormusega töölepingu puhul on mõistetav, sest sellisel juhul ja kavandatud seadusemuudatuste jõustumisel, ei ole lisaks kokkuleppimisele vajadust maksta ületunnitöö tasu. Kuidas saab see olla töötaja huvides, et ta enam täiendavate töötundide osas kokku leppimisel ei saa 1,5 kordset tasu ? 1,5 kordne töötasu lisatundide eest on aga jätkuvalt igal juhul õigustatud, sest töötaja peab kas loobuma oma kavandatud plaanidest ja sissetulekust teise tööandja juures või oma vabast ajast.
Kolmandaks. Üldtutvustuses väidetakse, et töötaja saab uutes tingimustes paremini toime tulla, kuna tema töö tegemise võimalus ja valmisolek periooditi erineb. See väide osutub aga eelnõud lugedes lausvaleks. Eelnõu kohaselt on töötaja tööajakava oma allkirjaga kinnitamise järgselt kohustatud tegema ka lisatunde, mis on sinna kantud, tööandjal aga puudub kohustus nende lisatundide ulatuses tööd anda ja tasu maksta, mis tuleneb lisatundide endi mõttest. Viimased on tasustatavad ainult siis kui tööandja töötajale tööd annab. Töötajate huvi puudumist taolise töötajatele kahjuliku uue töölepingu regulatsiooni puudumise osas ilmneb seaduseelnõu seletuskirjast, milles on toodud loetelu organisatsioonidest, kes sellist uut ja paindlikku lahendust soovivad. Nende organisatsioonide hulgas on ainult tööandjad, kas era või avalikust sektorist ( Ettepaneku anda paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimalus kõigile töötajatele, mitte kitsalt teatud sihtgruppidele, tegid eelnõu kooskõlastusringides arvukad osapooled (Tööandjate Keskliit, Kaubandus-Tööstuskoda, Hotellide ja Restoranide Liit, Tööinspektsioon, Justiits- ja Digiministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium jt).
EMSA ühendab kokku üle 2500 meremeest, sadamatöötajat ja hotellitöötajat. Me ei saa mitte kuidagi nõustuda töölepingu seaduse läbimõtlematu muutmisega Riigikogu menetluses oleva SE 602, Töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmine eelnõu alusel.
Palume kõnesoleva eelnõu menetlemine Riigikogus lõpetada kui liigselt töötajate õigusi ja tööjõuturul võrdset kohtlemist riivavaid seadusemuudatusi sisaldav. Juhul kui eelnõu algatajad on jätkuvalt veendunud, et taolisel moel on võimalik mingeid tööjõuturu probleeme lahendada, tuleb eelnõu olulisel määral täiendada, tuues sisse tasakaalustavad meetmed, mis tagavad töötajale kindluse igakuise kindla sissetuleku osas ega piira kogu kavandatud lisatundide ulatuses töötaja õigust igal ajahetkel nendest töötundidest keelduda. Tööandja peab nende tundide eest, mis täna eelnõus on kavandatud nn.lisatundidena, igal juhul tasu maksma, sest sisuliselt on tegemist töötaja jaoks valveajaga või ületunnitööga.

Lugupidamisega /
Jüri Lember, EMSA esimees