Jüri Lember: Solidaarsuse päev!
1.mai kui inimühiskonna solidaarsuse päev
Vanajumala palge ees on kõik võrdsed. See kipub aga igapäevaelus ja meil ühiskonnas täna ära ununema. Liiga vähe on arutelu ja vaidlust põhiväärtuste üle. Arvatakse vist, et kõik on niigi selge ja paika loksunud. Aga ei ole.
Hakkame peale kasvõi võrdsusest ja vendlusest. Kas mitte ei peaks, eriti ühe väikese rahva ja riigi igapäevaelu sisulisi otsuseid määrama just need väärtused, sealhulgas vendlus muidugi selle sõna heas ja üllas tähenduses. Just võrdsus ja vendlus peaksid aitama meie rahvusel, keelel ja kultuuril püsima jääda. Sest jumala ees oleme ju kõik võrdsed – sünnime ja sureme. Seega peaks ka sünni ja surma vahel, milline piir on kohati väga õrn, olema hoopis rohkem vendlusega seotud võrdsust. Seega ka solidaarsust. Seda igas mõttes.
Aga ei. Avalikult on levitatud arvamusi suunas, et need kaks väärtust – võrdsus ja vendlus – ei ole enam ühiskonna alustalad. Sageli ühiskonna liikmete poolt, kes on ennast küünarnukke kasutades rebinud nö. pumba juurde ja pole ise just erilised vaimuhiiglased. See segment ühiskonnast leiab, et hoopis individualism, isiklik heaolu ja teiste jalge alla tallamine on loomulik ühiskonna toimimise muster. Raha, omand ja kasu teenimine maksku mis maksab, on tänaseks ehk ülemäära paljude aktiivsete inimeste jumal. Kummardatakse mammonat ja positsiooni, tegelikult ja sisuliselt olulist unustades. Unustatakse nii looduskeskkond kui ka teine inimene.
1.mail on taas aeg meelde tuletada, miks inimühiskond ja rahvusriigid üldse tekkinud on. Ka seda, miks paljud igapäevase raske tööga leiba ja elatist teenivad ausad inimesed on organiseerunud ametiühingutesse kui vabatahtlikesse ning sõltumatutesse mittetulundusühingutesse.
Ametiühingute roll ühiskonnas on nii oluline, et tahes tahtmata tõstatub küsimus, miks ühingute liikmeskond tänases Eesti ühiskonnas moodustab vaid kümnendiku töötajaskonnast? Seda vaatamata seigale, et ametiühingud sünnitas kapitalism.
Üks vastus on teada. Nõukogude Liidu ajal tambiti ametiühingu iseseisvus oimetuks kuna vastasel juhul oleks ta olnud reaalseks ohuks kommunistliku partei ainuvalitsemisele ühiskonnas.
Ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigis riputati ametiühingutele kui demokraatliku ühiskonna ühele alustalale õigustamatult kaela sellesama nõukogude ühiskonna lipukiri, et ametiühingud on kommunismi kool ja poolvarjatult asuti seeläbi ka kõike seonduvat pärssima. Seekord olid vabad ja sõltumatud ametiühingud ohuks liberaalsele turumajandusele (loe: röövkapitalismile).
Tuleb meelde, kuidas ühe suure eraettevõtte, millest on tänaseks kasvanud välja Eesti reisilaevanduse hiid, üks oluline juhtkonna liige jooksis, sõltumatu meremeeste ametiühingu loomisest kuuldes mööda laevu ja ähvardas kõik töötajad vallandada, kes julgevad selle ühinguga liituda. Nimelt otsustasid 16 mootorlaevalt “Estonia” pääsenud meremeest asutada uue, vaba ametiühingu, et oleks keegi, kes kaitseks eesti meremehe head mainet ning oleks hädas toeks.
See oli 25 aastat tagasi. Tänaseks on sellel vabade meremeeste ja -naiste ühingul üle 3000 liikme.
Miks meremehed on suutnud tunnetada vabadust kui paratamatust ja paljude teiste valdkondade inimesed mitte? Vastus peitubki tõenäoliselt seigas, et juhtus üks traagiline sündmus, mis sai ajendiks ja otseselt puudutas paljusid meremehi isiklikult ning veel suuremat hulka kaudselt. Loodi uutel alustel, aususel, vendlusel, otsekohesusel ja sõltumatusel ehk demokraatlikel väärtustel asutatud ametiühing. Selline vundament ongi olnud edu pant. Meremehed on jäänud solidaarseks ja lojaalseks iseendi loodud ühingule.
Mitmed ametiühingud aga purjetasid otse Nõukogude Liidust Eesti Vabariiki. Mõni üksik purjetab veel tänini nõukogude tuules ning see on teine põhjus, miks inimesed pole mitmetes ettevõtetes ametiühingusse kuulumist kaalunud.
Kolmas põhjus, miks inimesed ei mõista sageli ametiühingute möödapääsmatut vajadust on tõsine probleem solidaarsuse kui sellise vajalikkuse osas ja puudulik ühiskondlik haritus.
Vaatamata meie ühiskonna suhteliselt heale haritusele, võib kindlasti leida täiskasvanuid, rääkimata juba lastest, kes ei oska vastata, mida kujutab endast selline sotsiaalne kategooria nagu solidaarsus. Vanal heal Eesti ajal kui valdavaks oli agraarkultuur, rannakalapüük ja maaviljelus, teati eriti raskemates oludes ja rannikupiirkondades ülihästi, kui oluline asi on üksteisest hoolimine, teineteise abistamine ja aitamine. Teisiti ei tuldud lihtsalt toime. Sisuliselt oldi solidaarsed.
Täna ja seoses koroona kriisiga on üle pika aja taas au sees ja pjedestaalil solidaarsus. Isegi kõrged riigijuhid eesotsas Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga, ei saanud oma pöördumises rahva poole üle ega ümber eraldi ühiskonna solidaarsuse hädavajalikkuse rõhutamisest.
Isegi metsas ja hundikarjas on omal moel võrdsus ja vendlus au sees. Jah, seal selekteerub ausa ja armutu lahingu tagajärjel välja liider, kellel on autoritaarne võim, kuid kes selle järel hoolib ja hoolitseb ka oma karja kõigi liikmete eest. Jah, erinevalt inimühiskonnast tõrjutakse haiged ja vigased sageli karjast eemale, aga see on ülejäänud karja ohutuse ning elujõu huvides. Väga algupärane kollektivism, aga eemalt vaadates palju ausam ja õiglasem kui see, mis meil ühiskonnas toimub. Seal ei ole mängus silmakirjalikkus ja valed, raha ja kasumi tagaajamine teiste karja liikmete arvel ja muud inimesele omased pahed.
Inimühiskonnas, mis peaks olema paremini organiseerunud kui hundikari, on selle igal ajahetkel toimimise aluseks solidaarsus ning selle lipukandjateks, tahab seda keegi või mitte, on riigi kui institutsiooni kõrval ühe sambana ametiühingud. Ja seda ei maksaks mitte kunagi unustada.
Elagu 1.mai, ülemaailmne solidaarsuse päev!
Jüri Lember
EMSA esimees