Jaak Viilipus: Eesti meretaristu seisab uue kliimareaalsuse ees

Viimaste nädalate erakordselt madal veetase ja rasked jääolud on pannud ühendused Eesti saartega ja meretaristu tõsise surve alla. Parvlaevad peavad liikuma sentimeetri täpsusega, kanalid muutuvad ajutiselt raskesti läbitavaks ja mitmed ühendused on lausa katkenud. Sadamad peavad kohanema olukorraga, milleks neid omal ajal ei projekteeritud.

See ei ole juhuslik erand. Kliimamuutused toovad kaasa üha sagedasemaid ekstreemumeid, nii madalat veetaset kui ka väga kõrget veetaset, tugevamaid torme, raskemaid jääolusid ja rannikuerosiooni. Kõik need nähtused tabavad esimesena just meretaristut ning kõige otsesemalt mõjutavad need saarte elanikke, kelle igapäevane liikumine sõltub toimivatest ühendustest.

Oluline on rõhutada, et ei saa öelda, et riik oleks nende riskidega tegelemisel niisama istunud. Aastaid on ministeeriumite ja ametkondade koostöös ette valmistatud ning pidevalt uuendatud veetee hoiukava, mis koondab kogu info, analüüsi ja investeeringuvajaduse. Lahendused on olemas. Nüüd on vaja poliitilisi otsuseid, millises tempos ja mahus need ellu viia.

Meri on Eesti eluliin

Eesti majandus sõltub merest rohkem, kui me igapäevaselt tajume. Ligikaudu 60 protsenti Eesti ekspordist liigub meritsi. Eesti vili, puit ja tööstustooted jõuavad maailmaturule valdavalt laevade kaudu. Ka kriisiolukorras on meri olnud meie tagala. Koroonapandeemia ajal, kui Poola sulges ootamatult piiri, tuli Eestil tuua inimesed Saksamaalt tagasi laevadega, sest maismaaühendus katkes.

Mereteede strateegiline tähtsus ei piirdu aga tänapäevaga. Eesti Vabadussõja ajal olid just mereteed need, mis hoidsid riigi toimimas. Lõunapoolsed maismaaühendused olid korduvalt katkenud või vaenlase kontrolli all, mistõttu sai merest Eesti ellujäämise sõna otseses mõttes eluliin. See ajalooline kogemus tuletab meelde, et mereteed on Eesti julgeoleku ja majanduse põhitaristu.

Kliimamuutuste mõju meretaristule on juba kohal

Eesti rannikumeri on madal ja tundlik, mistõttu mõjutavad kliimamuutused meid kiiremini ja tugevamalt kui paljusid teisi piirkondi. Viimastel nädalatel nähtud rekordiliselt madal veetase ei ole enam haruldane. Samal ajal on sagenenud ka lühiajalised, kuid väga kõrged veetasemed, mis uputavad sadamaalasid ja kahjustavad taristut.

Tormid on muutunud intensiivsemaks ja ettearvamatumaks ning mõjutavad nii laevaliiklust kui ka sadamate töökindlust. Rasked jääolud võivad tekkida ootamatult ja kahjustada navigatsioonimärke ning sadamarajatisi.

Rannikuerosioon kiireneb, kuna tormid ja veetaseme kõikumised söövad ära kaitseta rannaalasid. Hea näide on Kakumäe rannik, kus erosioon on viimastel aastatel jõudnud elamupiirkondadele ohtlikult lähedale. See näitab, et kliimamuutuste mõju puudutab otseselt ka inimeste kodusid ja elukeskkonda.

Kõik see tähendab, et meretaristu peab olema paindlikum, vastupidavam ja paremini hooldatud kui kunagi varem.

Veetee hoiukava

Veetee hoiukava on ministeeriumide ja ametkondade koostöös valminud ning pidevalt uuenev dokument, mis annab tervikliku ülevaate Eesti veeteede seisukorrast ja tulevikuvajadustest. See hõlmab hüdrograafilist mõõdistamist, navigatsioonimärgistuse hooldust ja uuendamist, laevateede projekteerimist ja süvendamist, laevaliikluse korraldamist, jäämurdmist ning riigi laevastiku uuendamist.

Lihtsustatult on see Eesti meretaristu hooldus- ja arendusplaan, mis aitab tagada, et laevad saaksid liikuda ohutult ka ekstreemsetes oludes. Ametkondlik eeltöö on tehtud ning analüüsid, mahud ja maksumused on kirjas. Nüüd on vaja poliitilist kokkulepet, kuidas ja millises järjekorras neid investeeringuid teha.

Hoiukava toob selgelt välja, et Eestis on mitmeid kanaleid, mis vajavad perioodilist süvendamist. Nende hulka kuuluvad Rukki kanal Väinameres, Saareotsa kanal Liivi lahe põhjaosas, Praaga kanal Peipsi järves ning Eesti Värava kanal Lämmijärves. Need on Eesti sisemere ja sisevete ühenduste selgroog, mille kaudu liiguvad nii parvlaevad, ametkondade laevad kui ka väikelaevad.

Rukki kanalile on küll planeeritud minimaalne hooldusrahastus, kuid see katab vaid kõige hädapärasema. Tegemist on ühe Eesti kriitilisema laevateega, mis on korduvalt põhjustanud Hiiumaa ühenduse katkemist. Aastate jooksul on koostatud mitmeid põhjalikke plaane selle kohta, milline peaks Rukki kanal olema, et tagada stabiilne ja ilmastikukindel ühendus. Otsusteni ei ole aga seni jõutud. Praegune olukord näitab selgelt, et need laual olevad lahendused tuleb lõpuks käiku lasta.

Teistel kanalitel puudub baasrahastus täielikult, mis tähendab, et süvendamiseks leitakse raha alles siis, kui ühendus on juba katkenud või kui on toimunud ohtlik juhtum. Selline lähenemine ei võimalda tagada stabiilset ja etteaimatavat laevaliiklust ning muudab kogu ühendussüsteemi haavatavaks just siis, kui kliimamuutustest tingitud ekstreemumid sagenevad.

Korralikult süvendatud kanal ei ole ainult ohutuse küsimus. Sügavam ja stabiilne laevatee aitab vähendada laevade kütusekulu, sest madalas vees manööverdamine ja kiiruse alandamine kulutab rohkem energiat. Vajadusel võimaldab sügavam kanal tõsta reisikiirust ja tagada graafikukindluse. Samuti loob see võimaluse kasutada suurema süvisega laevu, mis suurendab paindlikkust nii reisijate- kui ka kaubaveos.

Kõige olulisem on aga see, et Eesti kontekstis ei tohiks stabiilne taristu sõltuda sellest, kas veetase parasjagu soosib laevaliiklust või mitte, ühendus peab toimima ka siis, kui olud ei ole ideaalsed.

Laevastik vajab uuendamist

Veeteede hooldus tugineb riigi laevastikule ehk poilaevadele, mõõdistuslaevadele ja jäämurdjatele. Paljud neist on jõudmas oma elutsükli lõppu. Jäämurdja Tarmo on üle 60 aasta vana, teine riigi jäämurdja on üle 40 aasta vana ning Botnica läheneb 30. eluaastale.

Eelmisel aastal loobus riik Euroopa Liidu rahastusest uue jäämurdja ehituseks. Lühiajaliselt võis see tunduda lihtsa otsusena, kuid see tähendab, et lähiaastatel tuleb teha kordades suuremaid investeeringuid. Kümnendi lõpus kasvavad investeeringuvajadused hüppeliselt ning mitme laeva elutsükli lõppemine tähendab, et töid ei saa enam edasi lükata.

Samal ajal on laevastiku uuendamises ka väga positiivseid arenguid. Riik on alustanud uue multifunktsionaalse töölaeva ehitust. See on esimene omataoline keskkonnasõbralik töölaev, mille ehitab Eesti meretööstus. Selline projekt ei paranda üksnes riigi meretaristu vastupidavust, vaid loob ka uusi oskusi, teadmisi ja referentse Eesti ettevõtetele. Laevaehitus on valdkond, kus iga uus laev kasvatab võimekust ja tugevdab majandust. Uus töölaev on hea näide sellest, kuidas taristuinvesteeringud võivad anda laiemat majanduslikku kasu.

Riigi investeeringud veeteetaristusse on ka majanduse investeering

Kui aastatel 2010–2015 investeeriti ulatuslikult uutesse parvlaevadesse, siis sadamatesse tehti samal ajal vaid minimaalseid investeeringuid. Praegused vajadused on aga muutunud. Kliimamuutuste tõttu on vaja paindlikumat taristut, reguleeritavaid rampe, kohandatavaid kaisid, paremat tormikindlust ja lahendusi, mis võimaldavad sadamatel toimida rekordiliselt madala ja ka väga kõrge veetaseme korral.

Saarte Liinid on teinud järk-järgult parendusi, kuid vajadus on suurem kui kunagi varem. Sadamad on otseses mõttes esimesed, mis kliimamuutuste löögi vastu võtavad.

Madal veetase ja rasked jääolud on muutumas uueks normaalsuseks ning nõuavad taristult paindlikkust, mida nõukogude ajal projekteeritud lahendused ei suuda pakkuda. Kui riik investeerib kanalitesse, sadamatesse, laevadesse ja nutikatesse tehnoloogiatesse, siis tugevneb ka Eesti majandus tervikuna.

Eesti meretööstus on ekspordile orienteeritud. Iga uus taristuprojekt, iga uus laev ja iga sadama moderniseerimine loob referentse, mis aitavad Eesti ettevõtetel siseneda suurematele rahvusvahelistele turgudele. Laevaehituses saavad lisaks laevatehasele tööd ka interjöörilahenduste tootjad, metallitööstused, elektroonikaettevõtted, tarkvaraarendajad, logistikafirmad ja kümned teised väärtusahela osad.

Kui riik investeerib veeteetaristusse, siis tuleb see raha majandusse tagasi läbi uute töökohtade, ekspordivõimekuse kasvu ja Eesti meretööstuse tugevnemise. See on pikaajaline võit, mis ulatub kaugemale sadamakaist ja laevateest.

Ametkondlik eeltöö on tehtud, nüüd on vaja prioriteete

Veetee hoiukava annab otsustajatele selge pildi sellest, mis on seis, millised on riskid, millised investeeringud on vajalikud ja mis on ajakriitiline. On lihtne öelda, et midagi pole tehtud, kuid tegelikult on analüüsid ja lahendused olemas.

Puudu on poliitiline kokkulepe, millises tempos ja mahus need tööd ette võtta, et Eesti saarte ühendused oleksid kindlad ka ekstreemsetes oludes.

Eesti meretaristu seisab silmitsi uue kliimareaalsusega, kus madal veetase, rasked jääolud, tormid ja rannikuerosioon ei ole enam erandid, vaid korduvad nähtused. Sellises olukorras ei piisa enam lühiajalistest parandustest, vaja on süsteemset ja pikaajalist lähenemist, mis tõstab Eesti meretaristu kliimakindlust.

Veetee hoiukava annab selge pildi sellest, millised tööd on vältimatud ja millised investeeringud ajakriitilised. Küsimus ei ole enam selles, kas neid teha, vaid millises järjekorras ja kui kiiresti. Samal ajal on oluline mõista, et riigi investeeringud veeteetaristusse on võimalus pöörata taristuarendus majanduskasvuks, kuna saame luua töökohti, tugevdada Eesti meretööstuse ekspordivõimekust ja kasvatada kogu väärtusahelat alates laevaehitusest kuni nutikate meretehnoloogiateni.

Kliimakindlus ja majanduskasv ei võivad õigete otsuste korral käia käsikäes. Eestis on teadmised, oskused ja tööstus, mis suudab neid lahendusi pakkuda, nüüd on vaja poliitilist tahet need ellu viia.