JÜRI LEMBER ⟩ Kõige haavatavamad inimesed surutakse nurka
Kõige haavatavamad inimesed surutakse nurka
Jüri Lember
Eesti Meremeeste Sõltumatu AÜ esimees
https://arvamus.postimees.ee/8230486/juri-lember-koige-haavatavamad-inimesed-surutakse-nurka
- aprill 2025, 17:00
Silme ette kangastub pilt 19. sajandist või heal juhul ka 20. sajandi algusest, kui vabriku või kaevanduse värava taga seisis igal hommikul sadade viisi töötuid inimesi, kes olid tulnud konkreetseks päevaks tööd otsima, kirjutab Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees Jüri Lember.
Väravad avanesid ja vabrikant või tema kubjas tuli töötute ette ning valju häälega hõikas, et täna on vaja nii mitu meest nii mitmeks tunniks ja tasu on selline. Kes on nõus, tõstke käed! Ja mõni käsi tõusis alati, sest nii ennast kui peret tuli toita. Olgugi et pakutav tunnitasu polnud töötajal kuluva pingutuse ja kaotatava aja vääriline. Aga paremat teenistust sellel päeval ja selles asulas keegi ei pakkunud.
- aprillil ütles meie tänane peaminister riigikogu infotunnis töölepingu seaduse plaanitavate muudatuste kohta, eelnõu numbriga 602, et kõik lepingud on ikkagi kahepoolsed ja tööandja ning töötaja saavad omavahel töökorralduse kokku leppida.
Seda sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme küsimuse peale äsja valitsusest riigikokku jõudnud töölepingu seaduse muutmise ettepanekute osas, mis annaksid tööandjale õiguse pakkuda töötajale senikehtinud osakoormusega töötamise asemele hoopiski nn paindliku tööajaga töötamise võimalust ja lepingut. Eelnõu järgi on miinimumtöötunnid, mis tuleb pakkuda ja mida tööandjal on kohustus sellise kokkuleppe kohaselt ka tasustada, pelgalt 10 töötundi nädalas ja kõik ülejäänud tunnid võivad olla tööajakavas n-ö lisatunnid, mida tööandja töötajale võimaldab vaid vajadusel ning mille eest ka mingit tasu töötajale ei laeku, kui sellel ajal tööd ei anta. See võtab töötajatelt kindlustunde, leidis riigikogu liige.
Peaminister toonitas, et tööandja ja töötaja saavat omavahel koos kokkuleppel otsustada, kas selline töökorraldus neile sobib ja lisas, et tööjõuturul on nii tööandjad kui ka töövõtjad ammu oodanud leevendusi, mis võimaldaks paindlikumalt toimetada. Kas ikka saavad ja kes on sellist leevendust oodanud? Kes vähegi on tegeliku eluga kursis, siis teab, et see tõde kehtib vaid teatud Eesti regioonides ja üldjuhul erialase ettevalmistusega heade spetsialistide puhul, kui sedagi päris sajaprotsendiliselt.
Selline seisukoht on üsna pealiskaudne, seega vildakas ja tendentslik. Meie esiminister läks rappa, põhjendades muutuste vajalikkust ja ainuvõimalikkust olukorra parandamiseks, sest ka täna on igasuguse töölepingu läbirääkimise käigus võimalik kokku leppida osakoormusega töötamises ja kas ennetavalt või siis hilisemalt ning vastavalt tekkivale vajadusele ka võimalikes lisatundides. Vahe, millest eelnõu ideelised juhid jätavad rääkimata, seisneb selles, et täna tuleb nende lisatundide eest üldjuhul maksta 1,5-kordselt ehk ületunnitöö tasu. Uue eelnõu kohaselt vaid 1,2-kordset üleriigilist miinimumpalka.
Mitte ükski töötajaid ehk tööjõuturu nõrgemat osapoolt esindav ametiühing ega organisatsioon pole taotlenud mingit sellist paindlikkust, mille puhul töötaja peab nn uue tööaja regulatsiooni kohaste lisatundide osas olema igal ajahetkel valmis tööd tegema, kui ta nende toimumise aja on tööandjaga kooskõlastanud, aga tööandja ei ole kohustatud töötajale selle ajal tööd andma ja loomulikult ka mitte töötasu maksma. On selgelt töötaja huvide vastane, kui sellise ettepanekuga ka keegi töötajaid esindav isik lagedale tuleks.
Tänini on olnud kõik tasakaalus. Kui tööandjal on vaja töötajalt rohkem töötunde tööd mingil ajaperioodil, siis töö mitteandmise puhul on tegemist valveajaga ning vastava lisatasuga, või siis kui lisatöö tekib, on tegemist ületunnitööga, mis tasustatakse vastavalt seadusele kas 1,5-kordselt või hüvitatakse vaba aja andmisega. Seega on tavainimesele, kes vähegi tööseadusandlust jagab, ja ametiühingutele, kes esindavad töösuhetes professionaale, kõik selge ning üheselt arusaadav.
Kui tööd ei ole piisavalt, siis töötaja tööd ega sissetulekut ei saa, saamata ise mingilgi moel seda mõjutada.
Uue ja kavandatava töölepingu nn lisatundidega ja paindliku versiooni puhul nihutatakse lihtsalt ettevõtja ja tööandja majanduslikud riskid töötaja kraesse. Kui tööd ei ole piisavalt, siis töötaja tööd ega sissetulekut ei saa, saamata ise mingilgi moel seda mõjutada. Möödaminnes justkui ununeb eelnõu autoritel, et inimene vajab enda ja pere äraelatamiseks ikka regulaarset sissetulekut, sest kulutused on igapäevased. Seega taoline, töötaja ebaregulaarse sissetulekuni viiv regulatsioon oleks mõeldav vaid kas vanemate või riigi poolt osaliselt ülalpeetavate isikute puhul, mitte kõigi töötajate puhul.
Nii peaminister kui eelnõu autorid kinnitavad ühest suust, et paindlike tööaja kokkulepete eesmärk on motiveerida tööandjaid sõlmima võlaõiguslike lepingute asemel töölepinguid, mis pakuvad töötegijatele rohkem tööalast kaitset, nagu puhkuseõigus ja miinimumtöötasu. Kahjuks jäetakse mainimata, et mitte miski ei sunni tööandjat kulude kokkuhoiu mõistes nüüd, uue lisatundidega lepingu võimaluse puhul sõlmima töölepingut. See on puhas spekulatsioon. Tööandja ja ettevõtja kasutab ikka seda, mis talle on majanduslikult soodsam.
Samuti tõi peaminister välja, et tööandjale antava võimaluse üle koormust vähendada pole põhjust hirmu tunda ka seetõttu, et tööjõuturul valitseb tööjõupuudus. Tööjõupuudus olevat tulevane struktuurne probleem, et häid inimesi otsitakse tööle ja selleks et inimesed saaksid paindlikumad töövõimalused, näiteks vähenenud töövõimega inimesed, eakamad inimesed, kes tahavad panustada, neile säiliksid justkui uue regulatsiooni puhul mingid paremad sotsiaalsed garantiid. Jällegi puhas spekulatsioon ja demagoogia. Kui senini sai üle- ehk lisatundide eest 1,5-kordset tasu ja nii haigus- ja töötushüvitised kui ka tulevane pension sõltub suuresti just töötasult laekuva sotsiaalmaksu suurusest, kuidas see siis sotsiaalseid garantiisid töötaja jaoks tõstab?
Juhul kui tegemist ei ole avalikkuse teadliku eksitamise sooviga, siis tekib küll küsimus, kes on valitsuse nõunikud või kustkaudu valitsus saab informatsiooni tööjõuturu seisust ning kes tahtlikult suunab poliitretoorika kaudu lihtsa tööinimese mõttemaailma selles suunas, kui kasulik talle saab olema lisatundidega tööleping.
Märtsis toimus Tallinnas Mustjõe gümnaasiumis konkurss valvur-administraatori ehk lihttöölise töökohale. Sinna kandideeris kooli sekretäri väitel 50 inimest. Ühele kohale. Seda Tallinna linnas.
Kujutlegem nüüd ette olukorda väljaspool Tallinna ja Harjumaad, kus liht- ehk reatööliste töökohad, mis sobituvad just eakamatele ja vähenenud töövõimega inimestele, on veelgi piiratumad. Tööandja saab nn paindlike töötundidega töölepingu seadustamisel võimaluse valida tööle 50 inimese hulgast just see isik, kes lepib just selliste töötingimustega, nagu tööandja hetkel pakub. Sellele suhteliselt nõrgal positsioonil olevale tööotsijale öeldakse suure tõenäosusega, et me maksame sulle 10 tunni ulatuses iga nädal 1,2-kordset miinimumpalka, aga ülejäänud töötundide ehk lisatundide osas vaatame, kas neid on meil vaja teha või kuidas sa ennast üleval pead. Ei ole ju kõige meeldivam perspektiiv sellele tööotsijale.
Sisuliselt soovib tänane poliitiline võimuerakond tulla vastu ettevõtjatele ja saata just kõige haavatavamad inimesed tööjõuturul olukorda, kus ei pruugi enam ka töösuhtes olla kindlust, kas iga päev on tuba soe ja leib laual. Sellisel moel ettevõtjate ettevõtlusriskide maandamine on ebaeetiline.