Laevandusettevõtteid ähvardab juba lähiajal suur tööjõupuudus. Postimees 05.05.2022
Jaano Martin Ots, toimetaja Postimees
- mai 2022,
- Laevanduse suurim mure on tööjõupuudus.
- Ametiühingu hinnangul on palgad ajale jalgu jäänud ega motiveeri noori merele minema.
Kõrgkoolid ei jaksa piisaval hulgal järelkasvu koolitada. Läänemere reisilaevanduses on rasked ajad. Välisturism ei olnud veel koroonamõjudest taastuma hakanud, kui sõjahirm broneeringud taas langusse viis. Skandinaavlased, rääkimata siis kaugemate piirkondade turistidest, kardavad sõjale liiga lähedale tulla.
Kohalike reisijate teenindamiseks tuleb laevad siiski käigus hoida ning nende kai äärde seisma panekust püüavad reederid iga hinna eest hoiduda – seisev laev hakkab väärtust kaotama ning selle hilisem taas käikuvõtmine on pea sama kulukas kui põhjalik remont. Laev aga vajab lisaks kütusele ja hooldusele ka meeskonda ning Eesti laevaomanike liidu presidendi Vahur Ausmehe sõnul on suurimaks probleemiks merenduses kerkinud personal. Tulenevalt Eesti demograafilisest olukorrast ning situatsioonist tööjõuturul muutub teenindustöö ka merel järjest enam sisserändajate tööks.
«Laeva ja eelkõige reisilaeva mehitatus sõltub teekonna pikkusest. Reisijal on vaja turvatunnet, mida saab anda mitte masin, vaid laevapere liige – mehitamata laev ei tundu inimestele turvaline,» selgitas Ausmees.
Ametiühing võõrtöölisi ei soovi
Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees Jüri Lember nõustus, et töötajate reaalpalk on Eestis viimasel paaril aastal oluliselt vähenenud.
«Inimesed saavad oma töötasu eest vähem osta kui näiteks aastal 2019. Kuid ega ka 2019. aastal polnud enamiku Eesti töötajate ega ka mitte laevaperede töötasud tööjõu tegelikule turuhinnale vastavad – mediaanpalk jäi 900 euro kanti,» rääkis Lember. See ongi tema hinnangul põhjus, miks meie reederid ei leia oma laevadele töötajaid.
«Väga paljud meremehed eelistavad töökohti teiste lippude all, meie meremeeskonna puhul Soome, Saksa, Hollandi ja Norra laevadel,» märkis ametiühingujuht. Laevaomanike seisukohale, et ainus lahendus on võõrtööjõu palkamine, vaidleb Lember aga tuliselt vastu.
«Lahenduseks on ikka ennekõike töötasude tõstmine Eesti elukallidusega ja seega tööjõu turuhinnaga vastavaks koos tööjõumaksude langetamisega, nagu seda on tehtud enamikus teistes Euroopa mereriikides. See leevendaks või suisa kõrvaldaks vajaduse võõrtööjõu järele. Kuigi õige aeg võib olla juba mööda lastud ja selles on reederite esindajal õigus – paljud reisilaevade endised töötajad on juba valinud kindlama ja paremini tasustatava ameti. Kui tanklakett Circle K pakub teenindajatele töötasu alates 1400 eurost, siis laeval on väga paljude teenindajate töötasu tööle asudes alla selle määra, alates 1200st. Loomulikult siis ei leia meretööle soovijaid – töötasu ei ole konkurentsivõimeline,» leidis Lember.
Tallinki värbamiskampaania jätkub madalseisu kiuste
- veebruaril teatas Tallink, et alustab enne saabuvat kevadsuvist kõrghooaega ulatuslikku värbamiskampaaniat ligi 500 vaba ametikoha täitmiseks kontserni Eesti lipu all seilavatel laevadel ning ettevõttele kuuluvates hotellides ja restoranides. Tööd pakuti eri valdkondade spetsialistidele ja tegijatele alates elektrimehaanikutest ja madrustest kuni stjuardesside ning baarmenite ja baaridaamideni. Koroonamõju paistis tol hetkel taanduvat, kuid Venemaa rünnakut Ukrainale ei osanud keegi prognoosida. Sõda on välisturistide reisimist oluliselt vähendanud, kuid Tallink on uute töötajate palkamist jätkanud.
«Aasta algusest oleme tööle värvanud ja tööd on alustanud Tallinki Eesti ettevõtetes 300 töötaja ringis. Neist laias laastus pooled maal, pooled merel. Neist, kes merel on tööd alustanud, on üks kolmandik tehniline personal ja ülejäänud teenindav personal,» teatas Tallinki kommunikatsioonijuht Katri Link. Ta lisas, et praegu veel vabade ametikohtade kohta on keeruline mingeid mahtusid avaldada, kuna see sõltub mitmetest asjaoludest, otsustest ja geopoliitilistest arengutest, mis kõik ettevõtte tegevusi mõjutavad. «Selles osas mingit konkreetsemat või isegi vähem konkreetset numbrit hetkel ei pakuks,» ütles Link.
Raha laevafirmadel tema hinnangul on. Näiteks maksti 2021. aasta detsembris ainuüksi ühele Tallinkist lahkuvale juhatuse liikmele hüvitist 756 000 eurot, ja üldse on juhtfiguuride igakuised tasumäärad ulmelised, ulatudes 25 000 euroni kuus. Seda ajal, kui ettevõte deklareerib börsiaruandes 108-miljonilist kahjumit ja tõrgub täitmast palgalepet, kuna võimalusi selleks polevat.
Ametiühingujuht juhib tähelepanu, et viimatiste kollektiivlepingu läbirääkimiste aegu 2019. aastal oli kogu Eesti lipu all sõitvate Tallinki laevade personali ehk 2300 töötaja töötasude viieprotsendiliseks tõstmiseks vaja 2,1 miljonit eurot. 2021. aastal oli kuue Tallink Grupi juhatuse liikme aastatasu kokku üle 1,51 miljoni ja koos lahkumishüvitisega 2,26 miljonit eurot, selgub Tallinki aruandest.
«Praegu on vaja laevapere töötasu tõsta hüppeliselt, suurusjärgus 20 protsenti. Reserv raha leidmiseks on siin riigi meretööjõu maksupoliitika,» leidis Lember ja tõi näiteks, et Lätis on laeval töötamise korral nii tööandja kui ka töövõtja ehk meremehe maksukoormus seotud miinimumpalgaga. Soomes ja Rootsis on laevaperedel sisuliselt netopalgasüsteem, kusjuures võrreldes teiste töötajate kategooriatega ei ole vähenenud nende sotsiaalsed garantiid ehk pensionid ega sotsiaaltoetused.
Juurdekasvu pole ja meremehed vananevad
Teine murekoht on professionaalsete meremeeste keskmine vanus. Juba 2015. aastal oli 40 protsendi merendussektori töötajate keskmine vanus ametiühingu andmetel 51 eluaastat. Oli ka välja rehkendatud, kui palju on vaja vanuse tõttu lahkujate asendamiseks noori spetsialiste – mitu korda rohkem, kui neid praegu mereõppeasutustest tuleb.
Pelgalt ja peamiselt võõrtööjõuga või selle riiki toomise reklaamimisega meie meremajanduse probleeme ei lahenda ja tulevikku ei taga.
Jüri Lember, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees
«Põhjus, miks me oleme meremajanduses tööjõuga väga probleemses olukorras, on ennekõike meie suhteliselt noorte ärimeeste ja seeläbi ka reederite ükskõiksus personali järelkasvu vastu. Pole ju mõeldav, et noored vaataksid mere poole, kui Eesti lipu all laevadel pole mingit kindlust saada õiglast ja väärilist töötasu või ka üldse töökohta. Seda kindlust pole soovinud meie reederid noortele anda. Töö tasustamine ja kindlustunde andmine on ajale jalgu jäänud. Selle tunnistuseks on 2008. ja 2014. aastal meie reisiparvlaevadel korraldatud hoiatusstreigid, millega meremehi juhtinud ametiühing ei seisnud mitte pelgalt oma liikmete heaolu eest, vaid ka selle eest, et Eesti laevandusel ja meremajandusel oleks üldse tulevikuperspektiivi. Ilma noorte huvita ja huvi aluseks oleva kindlustundeta, et nad on ka väga oodatud meie oma ettevõtete töökohtadele, pole Eesti meremajandusel tulevikku. Pelgalt ja peamiselt võõrtööjõuga või selle riiki toomise reklaamimisega meie meremajanduse probleeme ei lahenda ja tulevikku ei taga. Pigem annab see vastupidise sõnumi kõigile, nii praegustele töötajatele kui ka noortele: kas valige muu eriala, kus teie panust vääriliselt hinnatakse, või hääletage jalgadega, asudes tööle välismaa reederite juurde,» kommenteeris Lember.
Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia direktor Roomet Leiger (pildil paremal) nendib, et kõrgkoolidel pole piisava hulga meretöötajate koolitamiseks lihtsalt raha.Foto: Heiki Rebane/Bns
Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia direktor Roomet Leiger möönis, et meretöötajate vajadus on ilmselgelt suurem, kui Eesti haridussüsteem suudab ette valmistada, ja seda nii reakoosseisu kui laevaohvitseride koolitamisel.
«Esimene probleem on, et eelkõige kõrghariduses on noorte huvi merenduserialade vastu põhjendamatult madal, kõiksugused IT-valdkonnad ja juhtimine on populaarsemad. Teine teema on ülikoolide alarahastamine. Riiklike halduslepingutega on paika pandud, kui palju mingeid erialasid saab õpetada, ja see probleem on enamikul ülikoolidel: pole piisavalt raha, et isegi senises mahus jätkata. Meie ei ole veel õppekavasid sulgenud, aga kui raha juurde ei saa, siis võibolla peame seda teed minema. Igal juhul pole meil praegu võimekust mahtu suurendada, isegi kui juhtuks ime ja soovijaid hakkaks rohkem tulema. Ruumid, varustus, õppejõudude palgad – need kõik on seotud rahastamisega,» rääkis Leiger ning lisas, et üks koht, kus võib veel reservi näha, on topelttegevustest loobumine.
«Igasugune dubleerimine mereerialade kutse- ja kõrghariduse tasandil tuleks lõpetada ja viia selgelt lahku reakoosseisu ja ohvitseride õpetamine,» rõhutas direktor.