Kainet talupoja arutelu
Oleme energiakriisis. See on justkui rahuaja sõda, sest nõrgemad ja tagasihoidliku või olematu sissetulekuga ühiskonna liikmed, meie kaaskodanikud istuvad külmas ja pimedas toas ja pooleldi nälgivad, et suuta ära maksta üüratuid elektri-ja soojaarveid. Paljudel pole hinge taga mingeid varusid kuna palka on makstud Eestis kogu taasiseseisvumise aja alla selle turu ehk tegeliku hinna ja pensionid on enamuses olnud sedavõrd napid, et ise ja laste abita ära elamiseks tuleb ikka edasi tööl käia.
Edasi tuleks elu siin Liivimaal seada ikka nii, et sellist olukorda enam mitte kunagi ei tekiks.
Iga lihtne ja kaine inimene saab aru, et selleks tuleb korra aeg maha võtta ja püüda selge pilguga ringi vaadata, mis ümberringi toimub.
Oleme elektri viinud börsile. Hea küll. Kui elektrit oleks üle, siis ütleb kaine loogika, et hind peaks olema madal ja seda ta ongi siin mõnel hetkel olnud, vist isegi alla 0 euro. Seega börs iseenesest ei ole vist halb.
Aga, kus siis on jamad. Väidetakse, et kahes kohas – esiteks ei jätku tootmisvõimsusi, et rahuldada tervikuna iga ajahetke tarbimisvajadusi ja teisalt kunstlikult hinda tõstvad maksud, sealhulgas taastuvenergia tasu.
Kuidas saaksime hakkama sellega, et elektri tootmist napib, kuskil 200-400 megavatt tundi ööpäevas nagu väidetakse. Vaja on suurendada kas tootmisvõimsusi ( loe: ehitada tuulikuid või rajada päikesepaneelide parke) koos energia akumuleerimisvõimsustega või vähendada tarbimist. Tõenäoliselt on parim lahendus teha mõlemat. Aga need oleksid lahendused, et tulla välja tänasest jamast.
Tulevikku suunatuna, et mõne aja pärast taaskord jälle mitte energianappusesse sattuda, tundub ainult üks lahendus – vähendada ja piirata tarbimist. Tegelikult on meie energiakriis Eestis väga kunstlikult tekitatud. Põhiline tarbija ei ole ju mitte kodutarbija, vaid ikka tööstus.
Meil on tulumaksust vabastatud ettevõtlus ja üsna odavad keskkonnaressursi kasutamise tasud. Samuti siiani odavapoolne tööjõud. Ise oleme need suured energiatarbijad siia meile meelitanud, kes annavad küll piskut leiba, aga suurema osa kasumist viivad kapitali ja selle omanike taskutesse. See on tupiktee ja ebaõiglane tee. Kehtiva maksupoliitika tulemusel oleme jõudnud olukorrani, milles me eestimaalastena, sealhulgas alles-alles tärganud keskklass peab hakkama kinni maksma suure energiatarbimisega ettevõtete tekitatud probleemi – elektrit ei jätku. Rohepööre ja keskkonnasäästlik tarbimine on ju vältimatu ning selle süüks ei saa küll tänast energiakriisi ajada.
Juhul kui meil oleks veel paar suurt tselluloositehast lisaks, mida vahepeal rajada üritati, siis kui palju elektrit sellisel juhul igapäevaselt puudu oleks ? Kindlalt rohkem kui tänane 200 MWh.
Ja edasi sõbrad. Võtame ja vaatame, mida väga suurte palganumbritega Eesti Energia on korda saatnud, mida on tolereerinud poliitikute poolt või osalusel riigi äriühingu nõukogu. Müstilised ja arusaamatud investeeringud välisriikidesse, UTAH-i ja Jordaaniasse.
16.03.17 avaldatud Eesti Energia kodulehe uudisest loeme, et Eesti Energia teenib Jordaania tehinguga tagasi senised arendusinvesteeringud summas 30,6 miljonit dollarit ning lisaks 19,8 miljonit dollarit kasumit aktsiate müügist. Antud projekti direktor Andres Anijalg kirjeldab, et arendustegevuses Jordaania valitsusega on sõlmitud 30-aastane fikseeritud hinnaga elektri ostu-müügi leping.
Ja tuleme nüüd tagasi kodumaale. Kus on fikseeritud hindadega Eesti energiaturu leping, milleks Eesti Energia rahvusliku ja riikliku äriühinguga on üldse loodud ?
Utahi investeeringu osas loeme tänase presidendi ja tollase Riigikontrolöri Alar Karise pildi kõrvalt 07.12.1026 Ärilehe uudisteportaalist, et Riigikontrolli auditi käigus, et nii Eesti Energia nõukogu, juhatus kui ka üldkoosolek olid teadlikud, et Utah’ õliprojekti puhul on tegemist riskantse investeeringuga, kuid poliitiline toetus Eestis, aga ka Ameerika Ühendriikides andis usu projektiga edasi minna. 51 miljoni eurone investeering ripub jätkuvalt õhus, sest kliimaneutraalsuse koha pealt on tegemist juba algusest saati küsitava investeeringuga.
Miskipärast tundub, et kui need 80 miljonit ja ei tea veel kui suured kaasnevad kulud, sealhulgas Utahi projekti puhul USA-s kohtus käimise eest, oleks investeeritud Eestisse kohaliku energiavõrgu edendamiseks, sealhulgas hajutatult paigutatud päikeseparkide ja elektri koostootmisjaamade arendamisse, oleksime täna tõenäoliselt palju paremas seisus, sealhulgas Eesti Energia ise.
Seega uute energiavõimsuste rajamise kulu peaksid ennekõike kandma need, kes on selle tänase ja tulevase ressursi peamised tarbijad – enegiamahukad ettevõtted. Kodutarbijad ja eestimaalased, sealhulgas väikeettevõtlus ja talumajapidamised, peaksid saama riigi kaudu meile kuuluvate loodusressursside kasutamise eest elektri tarbimisel õiglase hinna. Alternatiiviks ja energiajulgeoleku tagamiseks oleks tasuta ehk nendesamade ettevõtete keskkonnatasude baasil lokaalsete päikese-ning tuulenergia väiketootmisjaamade rajamine. Kas ja millise energiamahuka ettevõtlusmaksu kaudu see probleem lahendatakse, on otsustamise küsimus.
Jüri Lember