2020. aastal toimus 229 merepiraatluse intsidenti

Merepiraatlus on pikka aega kummitanud nii ülemaailmset laevandust kui ka kalda lähedal elavaid inimesi.Pandeemiast tingitud sadamate sulgemise, Suessi kanali ummistumise ajal “Ever Giveni” poolt ning Hormuzi ja Kagu-Aasia väina rivaalitsevate valitsuste vahel  ei tule see meelde, kui suurim oht ​​ülemaailmsetele transpordivõrkudele. Sellele vaatamata on kaasaegne piraatlus endiselt tavaline oht rahvusvahelisele kaubalaevandusele. 2020. aastal toimunud 229 intsidendi tulemusena hoiti pantvangis üle saja inimese, kellest mitmed said haavata (IMO raport 2021a.).

Lisaks ohule meeskonnale toovad piraatlusrünnakud kaasa ka laevade hilinemisi ning kahjustusi laevale ja lastile. Laevandusettevõtted kohanevad, suunates oma laevad ümber kulukatele ümbersõitudele või investeerides relvastatud valvuritesse, elektripiirdeaedadesse, okastraati, veekahuritesse ja muusse relvastusse. Kaubasaatjad kannavad ka piraatlusega seotud kaudseid kulusid, nagu palgapreemiad ja kõrgemad kindlustusmaksed. Kõigil neil kuludel on majanduslik mõõde ja need muudavad kaupade saatmise kallimaks, mis lõppkokkuvõttes mõjutab kaubandusriikide heaolu ja hindu.

Piraatide rünnakud ei ole ühtlaselt jaotunud üle maailma ookeanide ja tabavad arengumaade rannikualasid sagedamini kui arenenud riikide omasid. Ajavahemikul 2015–2020 toimus enamus rünnakuid Lääne-Aafrikas, kokku 385, järgnesid Lõuna-Hiina meri 344 rünnakuga ja Malacca väin 283 rünnakuga. Piraatlus on viimasel kümnendil eriti kiiresti kasvanud probleemiks Araabia meres ja India rannikul.

Nii sageli rünnaku all Malaka väin kui ka Lõuna-Hiina meri moodustavad osa Aasia ja Euroopa vahelisest peamisest merekaubateest. Seega ei ohusta piraatlus mitte ainult meremeeskondade elusid, vaid ka ülemaailmset kaubandust.